Hindamise tasandid - ühiskond, organisatsioon, indiviid
Areng ei peatu kunagi, vaid jätkub pidevalt. Hindamise juures on lisaks spetsiifilistele eesmärkidele ja võimalikele osaeesmärkidele tähtis lähtuda põhieesmärgist, et selgitada, millisel määral ja viisil rakendatud meetmed on vastavalt püstitatud eesmärkidele toiminud. (Nikkanen ja Lyytinen, 2005)
Hindamine (evaluation) on saanud meie kultuuri osaks, aidates meil struktureerida seda, millest me räägime, milliseid probleeme peame tähtsaks ning mida nende probleemidega ette võtta. Rootsi antropoloogi Rabo (1994, viidanud Dahler-Larsen, 2011) sõnul aitab hindamine meil avaliku elu ümber struktureerida. Hindamine võib viia õppimise, sotsiaalse heaolu kasvu, tõusnud efektiivsuse, parema juhtimise ning suurema avaliku inforuumini. Oluline on leida sobivaim hindamisvahend või protsess. Hindamine peidab endas erinevaid vorme (forms) lähtuvalt kontekstist ja idealistlikest normatiividest. (Dahler-Larsen, 2011)
Hindamine haarab kõiki inimtegevuse valdkondi ning omab suurt mõju teenuste säilitamise, nende arendamise ning kodanike huvide kaitsmise üle ühiskonnas. Hindamisprotsessi käigus võib leida kinnitust sellistele küsimustele nagu usaldusväärsus, tõhusus, tasuvus, mõju, turvalisus, kasutusmugavus ja ausus. Ühiskond ja üksikisikud on ohustatud võimaluse poolt, et teenused, tooted ja muud huviobjektid on halva kvaliteediga. Hindamine teenib ühiskonda pakkudes kinnitust väärtusele, progressile, akrediteerimisele ja vastutusele. Vajadusel annab hindamine usaldusväärse ja kaalutletud põhja programmi katkestamiseks või vastupidi – laiendamiseks. (Stufflebeam & Coryn, 2014.)
Täiskasvanuhariduses toimuva hindamisega on seotud ja nende tulemusi kasutavad ühtlasi nii pakkujad, valitsus ja tööandjad, kui ka need, kes on õppeprogrammiga otseselt seotud ehk õpetajad ning täiskasvanud, kes õpivad ja kasutavad õpingutulemusi oma elus (Rogers & Horrocks, 2010). Täiskasvanute koolitajate jaoks on hindamine äärmiselt oluline. Seda enam, et viimastel aastatel on täiskasvanute õppimine võetud luubi alla ning poliitikakujundajad nõuavad selgeid tõendeid õppimise ja õpetamise mõjust täiskasvanule. Hakates looma õppijakeskset õppeprogrammi, mis oleks piisavalt paindlik ja kohandatav vastavalt õppijate muutuvatele vajadustele ja huvidele, põrkutakse sageli vajadusega ulatusliku dokumentatsiooni järele, milles peavad olema selgelt välja toodud riigiametnike poolt nõutud eesmärgid, meetmed ja tulemused. (Campbell 2007 viidanud Rogers & Horrocks, 2010)
Hindamissüsteemid on üha enam standardiseeritud ning baseeruvad kergesti mõõdetavatel tulemustel. Paljude täiskavanute koolitajate väljakutseks jääbki unikaalsete õppijast lähtuvate programmide loomine, püüdes samal ajal kinni pidada tänapäeva hindamisnõuetest. (Rogers & Horrocks, 2010)
Hindamine on saanud integreeritud osaks mitmetel tasanditel ja institutsioonidel. See on saanud üheks olulisemaks aspektiks organisatsioonide arengu toetamisel (Dahler-Larsen, 2012). Organisatsiooni tasandil ehk institusioonilisel hindamisel hinnatakse kui hästi ettevõte, kui abstraktne üksus, täidab oma eesmärke (Fiddler jt, 2006, 9). Haridusega seotud organisatsioonide puhul tähendab see õppimise hindamist (Fiddler jt, 2006, 9).
Hindamine organisatsiooni tasandil:
Kava või programmi hindamine hõlmab endas osakonda, programmi, üldharidust või institutsiooni, mis hindab õppimist suuremas ringis ning tegutseb vastavalt nendele tulemustele. Näiteks osakond võib hinnata teadusprojekte, mis on tehtud magistrantide poolt või viia läbi küsitlusi lõpetajatega, et teha kindlaks, kuidas osakond saaks parendada õppijate õppimisvõimalusi olemasoleva programmi muutmise kaudu (Walvoord, 2004).
Klassiruumi hindamine toimub kindla klassi piirides. Instruktor hindab õppijate tööd, uurib ja küsib, mis nende jaoks töötas ja teeb vastavalt sellele muudatusi oma meetodites selle kursuse või klassi raames (Walvoord, 2004).
Indiviidi tasandil toimub hindamine kõige edukamalt kui see on osaks indiviidi õppimise protsessist mitte ei ole sellest eraldatud. Hindamine on osa õppimisest ega ole eraldi seisev (Fiddler jt, 2006, 9).
Hindamine (evaluation) on saanud meie kultuuri osaks, aidates meil struktureerida seda, millest me räägime, milliseid probleeme peame tähtsaks ning mida nende probleemidega ette võtta. Rootsi antropoloogi Rabo (1994, viidanud Dahler-Larsen, 2011) sõnul aitab hindamine meil avaliku elu ümber struktureerida. Hindamine võib viia õppimise, sotsiaalse heaolu kasvu, tõusnud efektiivsuse, parema juhtimise ning suurema avaliku inforuumini. Oluline on leida sobivaim hindamisvahend või protsess. Hindamine peidab endas erinevaid vorme (forms) lähtuvalt kontekstist ja idealistlikest normatiividest. (Dahler-Larsen, 2011)
Hindamine haarab kõiki inimtegevuse valdkondi ning omab suurt mõju teenuste säilitamise, nende arendamise ning kodanike huvide kaitsmise üle ühiskonnas. Hindamisprotsessi käigus võib leida kinnitust sellistele küsimustele nagu usaldusväärsus, tõhusus, tasuvus, mõju, turvalisus, kasutusmugavus ja ausus. Ühiskond ja üksikisikud on ohustatud võimaluse poolt, et teenused, tooted ja muud huviobjektid on halva kvaliteediga. Hindamine teenib ühiskonda pakkudes kinnitust väärtusele, progressile, akrediteerimisele ja vastutusele. Vajadusel annab hindamine usaldusväärse ja kaalutletud põhja programmi katkestamiseks või vastupidi – laiendamiseks. (Stufflebeam & Coryn, 2014.)
Täiskasvanuhariduses toimuva hindamisega on seotud ja nende tulemusi kasutavad ühtlasi nii pakkujad, valitsus ja tööandjad, kui ka need, kes on õppeprogrammiga otseselt seotud ehk õpetajad ning täiskasvanud, kes õpivad ja kasutavad õpingutulemusi oma elus (Rogers & Horrocks, 2010). Täiskasvanute koolitajate jaoks on hindamine äärmiselt oluline. Seda enam, et viimastel aastatel on täiskasvanute õppimine võetud luubi alla ning poliitikakujundajad nõuavad selgeid tõendeid õppimise ja õpetamise mõjust täiskasvanule. Hakates looma õppijakeskset õppeprogrammi, mis oleks piisavalt paindlik ja kohandatav vastavalt õppijate muutuvatele vajadustele ja huvidele, põrkutakse sageli vajadusega ulatusliku dokumentatsiooni järele, milles peavad olema selgelt välja toodud riigiametnike poolt nõutud eesmärgid, meetmed ja tulemused. (Campbell 2007 viidanud Rogers & Horrocks, 2010)
Hindamissüsteemid on üha enam standardiseeritud ning baseeruvad kergesti mõõdetavatel tulemustel. Paljude täiskavanute koolitajate väljakutseks jääbki unikaalsete õppijast lähtuvate programmide loomine, püüdes samal ajal kinni pidada tänapäeva hindamisnõuetest. (Rogers & Horrocks, 2010)
Hindamine on saanud integreeritud osaks mitmetel tasanditel ja institutsioonidel. See on saanud üheks olulisemaks aspektiks organisatsioonide arengu toetamisel (Dahler-Larsen, 2012). Organisatsiooni tasandil ehk institusioonilisel hindamisel hinnatakse kui hästi ettevõte, kui abstraktne üksus, täidab oma eesmärke (Fiddler jt, 2006, 9). Haridusega seotud organisatsioonide puhul tähendab see õppimise hindamist (Fiddler jt, 2006, 9).
Hindamine organisatsiooni tasandil:
- aitab genereerida infot organisatsiooni arengu kohta ning saadud teavet kasutada tulevikuplaanide väärtusliku ja kogemuspõhise sisendina, juhtides tähelepanu prioriteetidele;
- aitab märgata ja juhtida tähelepanu finantsandmetele, et selgitada välja lisaressurside vajadus;
- hoiab organisatsiooni põhitegevusi õigel “kursil” ning aitab määrata minimaalseid vajalikke standardeid organisatsiooni eesmärkide saavutamiseks. (Fiddler, Marienau & Whitaker, 2006)
Kava või programmi hindamine hõlmab endas osakonda, programmi, üldharidust või institutsiooni, mis hindab õppimist suuremas ringis ning tegutseb vastavalt nendele tulemustele. Näiteks osakond võib hinnata teadusprojekte, mis on tehtud magistrantide poolt või viia läbi küsitlusi lõpetajatega, et teha kindlaks, kuidas osakond saaks parendada õppijate õppimisvõimalusi olemasoleva programmi muutmise kaudu (Walvoord, 2004).
Klassiruumi hindamine toimub kindla klassi piirides. Instruktor hindab õppijate tööd, uurib ja küsib, mis nende jaoks töötas ja teeb vastavalt sellele muudatusi oma meetodites selle kursuse või klassi raames (Walvoord, 2004).
Indiviidi tasandil toimub hindamine kõige edukamalt kui see on osaks indiviidi õppimise protsessist mitte ei ole sellest eraldatud. Hindamine on osa õppimisest ega ole eraldi seisev (Fiddler jt, 2006, 9).